Tere kõigile !
Minu blogimise mõte, on tuua Teieni minu läbielamised ja katsumused lapsesaamise soovist. Päris paljudele võib tunduda, et mis selles lapsesaamises siis nii rasket on, sest paljud jäävad pelgalt meheau nägemisest rasedaks. Te olete need õnnelikud, kes kunangi ei pea järelkasvu pärast muretsema. Meie maailmas on tuhadeid, kümneidtuhandeid naisi, kes ei saa lapsi kas üldse või siis loomulikul teel. Mina olen üks nendest , kes loomulikul teel enam lapsi ei saa. Seega olen valmis avaldama oma loo küll anonüümselt, sest võimalus, et kellegile minu lugu korda läheb, see võimalus juba on.
Mäletan, et lapsi olen ma soovinud endale üsna noorelt, olen alati selline emalikum olnud. Pisikesena jalutasin väiksemaid lapsi käruga , mängisin tihti noorena kodu. Olen lapsest unistanud juba 14 aastaselt, aga muidugi mõistsin, et olen liiga noor ja kõigepealt tuleb kool lõpetada, seejärel leida endale normaalne töökoht, et oleks lapsega kodus mugav ja tore olla.
Konkreetsemad ja kindlad lapsemõtted tekkisid mitu aastat tagasi, täpsemalt öeldes 2 aastat tagasi, kui olin 21aastane. Oma noormehega oleme kaua koos olnud 10 aastat juba tänaseks ja võtsime vastu otsuse, et 2012 aastal, kui elasime omaette ja olin peale kooli leidnud endale korraliku täiskohaga töö, mis oli hea tasuga, et nüüd võime seda planeerima hakata. Mõeldud tehtud.
Kusjuures ei võtnud üldse kaua aega, et rõõmustada, kui nov 2012 a esimest korda alustasime niiöelda “üritamist” siis juba märts 2013 olid rasedustestil esimesed triibud, täiesti normaalne aeg rasedaks jäämise juures. Kui statistikat jälgida, siis 5% on neid inimesi, kes jäävad esimese 6 kuu jooksul rasedaks. Olin selle üle rõõmus, et see kõik nii ruttu käis, panin aja arstile, millal võiks juba ka midagi näha, kuid rõõm oli üsna lühike.
Nädal peale rõõmu tekkis väike veritsus, samas on ju öeldud, et ei ole ka iga väike veritsus kohe oht katkemisele, kuid tormasin siiski kohe erakorralisse kontrolli. See oli mu kõige nõmedam ja ebaviisakam arsti visiit vist kunangi elus. Nii kui tooli sain ja vaadati öeldi, mida sa ronid siia nii vara, kui midagi näha ei ole. Anti uus arsti aeg nädala pärast ja öeldi vaatame siis.
Paar päeva läks mööda ja hakkasid öösel metsikud kõhuvalus no sellised, et mu noormees mõtles, et ma suren ära, sest olin näost nii valge ja mitte miski ei aidanud selle valu vastu. Tormasime 5 aeg hommikul erakorralisse seekord teise , sest esimene kogemus oli nii halb. Arst uuris ja vaatas ütles, et ei näe rasedust emakas, aga midagi kahtlast on munajuhas. Juba sain aru, et asi ei ole normaalne ja tuvastatigi emakaväline rasedus paremas munajuhas. Pandi kohe haiglasse ja öeldi, see tuleb katkestada ennem, kui see lõhkeb. Kuna HCG tol ajal oli kuskil 785 siis seda sai teha süsti ehk metrotreksaadiga. Allkirjastasin lehed, et luban seda endale süstida. Sain tuharasse süsti ja istusin paar tundi palatis. Edasi tuli oodata kolm päeva ja minna jällegi vereanalüüsi andma, et kindlasti HCG langeks, aga kahjuks oli see veel tõusnud oli juba 2511,46 ja arst ütles, et kiiremas korras haiglasse ja saame ühe korra veel katsetada süsti, kui see ei mõju tuleb minna operatsioonile ja ära lõigata parem munajuha. Ma kartsin seda meeletult, kuna ei olnud varem mitte ühelgi operatsioonil käinud ja see tõesti hirmutas mind. Palusin jumalat, et see süst seekord mõjuks ja rasedushormoon HCG hakkaks langema. Sain süsti ära istusin paar tundi jälle haiglas ja läksin koju, kõht muidugi valutas ja jube halb oli olla.
Pesema minnes kukkuski välja minu seest selline suurem vereklomp, mis oli väga rõve. Ma ehmusin, nutsin olin nii õnnetu ja tundus, et kogu maailm lihtsalt variseb kokku.
Kuna ma olen tegelikult inimesena üsna tugev ja hakkaja olin ma sel hetkel üsna nõrk. Õnneks mu armas kallis elukaaslane on mulle alati toeks olnud ja saime sellest koos üsna kiiresti üle. Kuna metrotreksaadi süst on üsna keemiline ja mürgine lahus, siis peale seda ei olnud soovitatav rasestuda 6 kuud, pidasin sellest kinni, kuna ei soovinud ju hiljem haiget või väärarenguga last saada. 6 kuud hiljem käisin arstil ja sain rohelise tule jällegi üritamiseks. See oli siis 2013 a oktoobris. Muidugi alustasime koheselt üritamisega, sõime vitamiine nii mina kui ka elukaaslane.
Üritamisega läks seekord natukene kauem, 2014 september sain uued triibud ja kuna olin juba targem ja tahtsin välistada seda, et jällegi emakaväline oleks, siis kihutasin kohe arsti juurde. Arst ütles, et tulin väga vara, et ei saa midagi teha, aga kui sa juba siin oled, siis vaatame su üle. Tooli isudes ja natukene uurides nägin juba arsti nägu ja ta vabandas minu ees ja ütles , et võtan oma sõnad tagasi. Väga hea , et läksin, sest jällegi paremal pool munajuhas emakaväline rasedus. Siis mõtlesin küll, et perse, vabandan, et ropendan. See paneb lihtsalt ropendama, miks mind niimoodi karsitatakse ?? Osadel tulevad lapsed nagu konveierilt, aga samas on joodikud või narkomaanid, või siis niisama eluheidikud, aga mina normaalne Eesti naine, töökas ja elus igatepidi läbi löönud, mina ei saa. Ajab ikka vihale küll !
Siis ei olnud enam midagi teha, kui juba teist korda samas juhas kinnitunud rasedus, siis tuleb see juha eemaldada ja samal ajal uurida mida see vasak pool seal siis teeb, et sinna midagi ei teki.
Nädal peale rõõmu tekkis väike veritsus, samas on ju öeldud, et ei ole ka iga väike veritsus kohe oht katkemisele, kuid tormasin siiski kohe erakorralisse kontrolli. See oli mu kõige nõmedam ja ebaviisakam arsti visiit vist kunangi elus. Nii kui tooli sain ja vaadati öeldi, mida sa ronid siia nii vara, kui midagi näha ei ole. Anti uus arsti aeg nädala pärast ja öeldi vaatame siis.
Paar päeva läks mööda ja hakkasid öösel metsikud kõhuvalus no sellised, et mu noormees mõtles, et ma suren ära, sest olin näost nii valge ja mitte miski ei aidanud selle valu vastu. Tormasime 5 aeg hommikul erakorralisse seekord teise , sest esimene kogemus oli nii halb. Arst uuris ja vaatas ütles, et ei näe rasedust emakas, aga midagi kahtlast on munajuhas. Juba sain aru, et asi ei ole normaalne ja tuvastatigi emakaväline rasedus paremas munajuhas. Pandi kohe haiglasse ja öeldi, see tuleb katkestada ennem, kui see lõhkeb. Kuna HCG tol ajal oli kuskil 785 siis seda sai teha süsti ehk metrotreksaadiga. Allkirjastasin lehed, et luban seda endale süstida. Sain tuharasse süsti ja istusin paar tundi palatis. Edasi tuli oodata kolm päeva ja minna jällegi vereanalüüsi andma, et kindlasti HCG langeks, aga kahjuks oli see veel tõusnud oli juba 2511,46 ja arst ütles, et kiiremas korras haiglasse ja saame ühe korra veel katsetada süsti, kui see ei mõju tuleb minna operatsioonile ja ära lõigata parem munajuha. Ma kartsin seda meeletult, kuna ei olnud varem mitte ühelgi operatsioonil käinud ja see tõesti hirmutas mind. Palusin jumalat, et see süst seekord mõjuks ja rasedushormoon HCG hakkaks langema. Sain süsti ära istusin paar tundi jälle haiglas ja läksin koju, kõht muidugi valutas ja jube halb oli olla.
Pesema minnes kukkuski välja minu seest selline suurem vereklomp, mis oli väga rõve. Ma ehmusin, nutsin olin nii õnnetu ja tundus, et kogu maailm lihtsalt variseb kokku.
Kuna ma olen tegelikult inimesena üsna tugev ja hakkaja olin ma sel hetkel üsna nõrk. Õnneks mu armas kallis elukaaslane on mulle alati toeks olnud ja saime sellest koos üsna kiiresti üle. Kuna metrotreksaadi süst on üsna keemiline ja mürgine lahus, siis peale seda ei olnud soovitatav rasestuda 6 kuud, pidasin sellest kinni, kuna ei soovinud ju hiljem haiget või väärarenguga last saada. 6 kuud hiljem käisin arstil ja sain rohelise tule jällegi üritamiseks. See oli siis 2013 a oktoobris. Muidugi alustasime koheselt üritamisega, sõime vitamiine nii mina kui ka elukaaslane.
Üritamisega läks seekord natukene kauem, 2014 september sain uued triibud ja kuna olin juba targem ja tahtsin välistada seda, et jällegi emakaväline oleks, siis kihutasin kohe arsti juurde. Arst ütles, et tulin väga vara, et ei saa midagi teha, aga kui sa juba siin oled, siis vaatame su üle. Tooli isudes ja natukene uurides nägin juba arsti nägu ja ta vabandas minu ees ja ütles , et võtan oma sõnad tagasi. Väga hea , et läksin, sest jällegi paremal pool munajuhas emakaväline rasedus. Siis mõtlesin küll, et perse, vabandan, et ropendan. See paneb lihtsalt ropendama, miks mind niimoodi karsitatakse ?? Osadel tulevad lapsed nagu konveierilt, aga samas on joodikud või narkomaanid, või siis niisama eluheidikud, aga mina normaalne Eesti naine, töökas ja elus igatepidi läbi löönud, mina ei saa. Ajab ikka vihale küll !
Siis ei olnud enam midagi teha, kui juba teist korda samas juhas kinnitunud rasedus, siis tuleb see juha eemaldada ja samal ajal uurida mida see vasak pool seal siis teeb, et sinna midagi ei teki.
Käisin siis korra kodus tõin oma asjad ja koperdasin haiglasse tagasi. Andsin allkirja laparoskoopia uuringule ning samuti allkirja sellele, et kui vasak pool ka ei toimi siis palun eemaldada mõlemad. See oli minu esimene narkoos. Kartsin seda kohutavalt, kartsin, et ma ei ärka enam äkki. Iseenesest on see operatsioon ma arvan kõigil väga individuaalne. Kes kuidas midagi üle elab. Mina elasin narkoosi väga lihtsalt üle , ärkasin nagu oleksin pikemalt ja sügavamalt maganud, kestis kuskil 1,5 h ja esimene küsimus oli silmad lahti tehes arstilt ” Kas lõigati mõlemad ära ” arst vastas : “Jah , aga kirurg selgitab Teile olukorda “. Muidugi ma nutsin ja püüdsin magada veel , et toibuda narkoosist ja kuskil 1h pärast viidi mind oma palatisse tagasi. Seekord oli minuga palatis ka üks naine, kuskil 30ndates kellel juba 1 laps on, aga soovisid teist saata, kui käisid 2013 a detsemberis uuringutel oli kõik korras ja 2014 a juunis avadasti emakakaela vähk, kas see on normaalne ?? Et elus asjad juhtuvad poole aastaga ? Usukumatu ja nii hirmus. Tema operatsioon oli minu omast tunduvalt raskem nii emotsionaalselt, kui ka vaimselt. Ta ütles mulle, vaata , et sa midagi haigalasse ei jäta, sest muidu oled sa siin varsti tagasi. See meenutas mulle veel seda , et kui ma 2013 aastal lahkusin haiglast jäi mul laadja seina. Tulin hiljem sellel järgi ja no siin ma olin 2014 aastal jälle samas palatis ja kusjuures veel samas voodis kah. Hirmutav või mis ?
Seekord ma kontrollisin väga hoolikalt, et mitte midagi maha ei jääks !!! Isegi mitte salfrätikut ! Kuna emakavälise rasedusega ma enam tagasi tulla ei saa, sest mõlemad munajuhad lõigati ära, siis mitte ühengi günekoloogilise muu probleemiga tahaksin ma veel vähem sinna tagasi minna.
Seekord ma kontrollisin väga hoolikalt, et mitte midagi maha ei jääks !!! Isegi mitte salfrätikut ! Kuna emakavälise rasedusega ma enam tagasi tulla ei saa, sest mõlemad munajuhad lõigati ära, siis mitte ühengi günekoloogilise muu probleemiga tahaksin ma veel vähem sinna tagasi minna.
Peale operatsiooni lühend LAP
oli üsna nadi olla, kuigi tehakse ainult 3 augukest, 1 naba sisse ja kaks puusa kondi juurde ja üsna pisikesed kuskil 1 cm ja 0.5 cm haavad , siis valutas ju siiski, haav on haav ja sees surgiti igasuguste instrumentidega. Samuti lastakse ju kõht süsihappegaasi täis, et seal üldse midagi näeks, see tuli õnneks minul kergelt välja, eriti gaasi kõhtu ei jäänud said kõik välja pumbatud. Nädala pärast tundsin end juba inimesena, aga nutumaik oli koguaeg suus, teadmine, et enam ma ei saa MITTE KUNANGI loomulikul teel lapsi !! MITTE KUNANGI !
Siin algas minu elu uus etapp ja uued lootused !
Sellest juba järgmises blogis !
Ilusat uut aastat ja rohkelt kordaminekuid kõigile !
Minul on olnud kolm emakavälist rasedust. Esimese korraga lõigati ära parempoolne munajuha ja järgnevad kaks rasedust tekkisid siis vasakusse. Huvitaval kombel öeldi mulle, et alles peale kolmandat samasse juhasse tekkinud rasedust tuleb see välja lõigata. Seega jäi vasakpoolne mulle alles. Minu suureks rõõmuks oli neljas rasedus emakas ja tänaseks olen ema :)
VastaKustutaHei :)
KustutaMinul LAP teel avastati, et neid ei saa korda ja sealt ei lähe mitte midagi läbi. Prooviti nii palju, aga tulutult. Seega otsustati ära lõigata.