Mõtlesin, et polegi vist väga endast kunangi kirjutanud, et räägiks natukene ka endast :) Olen selline aktiivne noor naine 24 aastane kellele meeldib väga tegeleda kõigega. Rutiin on see, mis mind lihtsalt tapab, koguaeg mõtlen endale ellu uusi asju, kuidas vähekenegi oma elu põnevamaks muuta. Lapsesaamise mõtted on mul peas olnud, ausalt selline tunne, et kogu elu :D Siis kui ise sündisin juba ja väiksem olin 3-4 aastane mängisin koguaeg beebinukkudega ja käisin oma käruga ringi. Kui olin suurem 8-9 aastane, siis kärutasin vanaema juures koguaeg teisi lapsi :) 13 aastaselt teadsin ma juba, et tahan last- mu ema pidi saama kreepsu, kui 13 a LAPS tuleb ütleb, et ma tahan ka emaks saada. Ema ikka koguaeg ütles, et ole kannatlik, ennem peab kooli lõpetama , kui lapsi hakkad tegema, et sa ju tahad lapsele ka head tulevikku pakkuda. Muidugi sain ma temast aru, kuigi olin üsna segane pubekas kuid siiski ma ei otsustanud pereelu koheselt elama hakata. 14 aastaselt tekkis mul esimene tõsine suhe, mis kestab siiani, oleme koos olnud juba ca 10 aastat, mis täitub varsti varsti. Öeldakse, et noorena alanud suhted ei püsi kunangi koos, aga ma väidan vastupidist, kui mul on tõsiselt tore noormees 28 aastane, kes mind toetab nii heas kui halvas, siis võib elu koos kesta kuni surmani.
Kuigi ma usun, et olen ehk alustanud üsna noorelt suhteelu ja pole võib-olla täielikult saanud kõiki ulakusi nautida, olen ma sellegi poolest väga õnnelik noor naine ! Just sellepärast, et mul on selline mees, kes minu kõrval on minuga ka nii rasketel hetkedel, kui mulle teavitatakse, et ma ei saa enam ise kunangi lapsi. Ta ütles kohe, see ei ole takistuseks, isegi kui ei õnnestu mitte kunangi katsetega, siis lähme koos maailmaränduriteks ja teeme hoopis midagi muud. See oli nii armas :)
Mäletan, kui lõpetasin kooli, siis koheselt oli mul ikka see sama mõte, et nüüd olen ma valmis emaks saama. Mu ema polnud endiselt sellega nõus, mis siis , et olin 21 aastane juba siis. Siiski ta soovitas tööle minna ja ennast üles töötada. Ma võtsin teda alati kuulda, sest tõesti ma tahan oma lapsele pakkuda kõike, et ta oleks õnnelik , et ma saaks teda kasvatada veel paremini, kui mind on kasvatatud.
Võiksin öelda, et olen üsna vabakasvatusega olnud, olen teinud igasugu lollusi, olen ka see laps kelle ema/isa on pidanud käima politseis järgi, olen popitanud koolist, olen isegi istuma jäänud, aga siiski olen ma suutnud end üles töötada ja läheb hetkel päris edukalt. Hakkasin tööl käima kooli kõrvalt , kui olin 14 aastane, sest oma taskuraha tahtsin ma jubedalt teenida, mitte koguaeg ema ja isa käest nõuda. Seega on mul tööžtaasi mõnega võrreldes päris palju juba 10 aastat. Paljud minu vanused neiud alles avastavad töömaailma.
Tegelen hetkel müügiga, olen Eesti Energia müügihaldur lepingute peal ja samuti ka igasugustes muudes küsimustes abiks klientidele alates võrguehitusest, liitumistest kuni arvete ja võlgadeni välja. Lisaks tegelen ka koduselt iluteenustega, pakun klientidele kauneid silmi.
Nüüd võtsin endale uueks ideeks kooli veel minna ja kõrgharidus omandada, saadan dokumendid kooli uuel nädalal ja vaatab, kuidas seal läheb. Tahaks kaugõppes omandada personalijuhi ametit ja värbamisspetsialisti ametit.
Ostsime ka hiljuti kodu mehega ja see saab valmis oktoobris :) Maja ehitatakse alles ja siis on lõpuks oma kodu ka olemas ja pisikesele täiesti oma tuba, mida kujundada kui kunangi peaksin ootele jääma :)
Kõik on justkui perfektne, aga miskit on puudu :)