Reede, 26. juuni 2015

Mis minu elus vahepeal üldse toimunud on..

Mõtlesin, et polegi vist väga endast kunangi kirjutanud, et räägiks natukene ka endast :) Olen selline aktiivne noor naine 24 aastane kellele meeldib väga tegeleda kõigega. Rutiin on see, mis mind lihtsalt tapab, koguaeg mõtlen endale ellu uusi asju, kuidas vähekenegi oma elu põnevamaks muuta. Lapsesaamise mõtted on mul peas olnud, ausalt selline tunne, et kogu elu :D Siis kui ise sündisin juba ja väiksem olin 3-4 aastane mängisin koguaeg beebinukkudega ja käisin oma käruga ringi. Kui olin suurem 8-9 aastane, siis kärutasin vanaema juures koguaeg teisi lapsi :) 13 aastaselt teadsin ma juba, et tahan last- mu ema pidi saama kreepsu, kui 13 a LAPS tuleb ütleb, et ma tahan ka emaks saada. Ema ikka koguaeg ütles, et ole kannatlik, ennem peab kooli lõpetama , kui lapsi hakkad tegema, et sa ju tahad lapsele ka head tulevikku pakkuda. Muidugi sain ma temast aru, kuigi olin üsna segane pubekas kuid siiski ma ei otsustanud pereelu koheselt elama hakata. 14 aastaselt tekkis mul esimene tõsine suhe, mis kestab siiani, oleme koos olnud juba ca 10 aastat, mis täitub varsti varsti.  Öeldakse, et noorena alanud suhted ei püsi kunangi koos, aga ma väidan vastupidist, kui mul on tõsiselt tore noormees 28 aastane, kes mind toetab nii heas kui halvas, siis võib elu koos kesta kuni surmani.
Kuigi ma usun, et olen ehk alustanud üsna noorelt suhteelu ja pole võib-olla täielikult saanud kõiki ulakusi nautida, olen ma sellegi poolest väga õnnelik noor naine ! Just sellepärast, et mul on selline mees, kes minu kõrval on minuga ka nii rasketel hetkedel, kui mulle teavitatakse, et ma ei saa enam ise kunangi lapsi. Ta ütles kohe, see ei ole takistuseks, isegi kui ei õnnestu mitte kunangi katsetega, siis lähme koos maailmaränduriteks ja teeme hoopis midagi muud. See oli nii armas :)

Mäletan, kui lõpetasin kooli, siis koheselt oli mul ikka see sama mõte, et nüüd olen ma valmis emaks saama. Mu ema polnud endiselt sellega nõus, mis siis , et olin 21 aastane juba siis. Siiski ta soovitas tööle minna ja ennast üles töötada. Ma võtsin teda alati kuulda, sest tõesti ma tahan oma lapsele pakkuda kõike, et ta oleks õnnelik , et ma saaks teda kasvatada veel paremini, kui mind on kasvatatud.
Võiksin öelda, et olen üsna vabakasvatusega olnud, olen teinud igasugu lollusi, olen ka see laps kelle ema/isa on pidanud käima politseis järgi, olen popitanud koolist, olen isegi istuma jäänud, aga siiski olen ma suutnud end üles töötada ja läheb hetkel päris edukalt. Hakkasin tööl käima kooli kõrvalt , kui olin 14 aastane, sest oma taskuraha tahtsin ma jubedalt teenida, mitte koguaeg ema ja isa käest nõuda. Seega on mul tööžtaasi mõnega võrreldes päris palju juba 10 aastat.  Paljud minu vanused neiud alles avastavad töömaailma.

Tegelen hetkel müügiga, olen Eesti Energia müügihaldur lepingute peal ja samuti ka igasugustes muudes küsimustes abiks klientidele alates võrguehitusest, liitumistest kuni arvete ja võlgadeni välja. Lisaks tegelen ka koduselt iluteenustega, pakun klientidele kauneid silmi.

Nüüd võtsin endale uueks ideeks kooli veel minna ja kõrgharidus omandada, saadan dokumendid kooli uuel nädalal ja vaatab, kuidas seal läheb. Tahaks kaugõppes omandada personalijuhi ametit ja värbamisspetsialisti ametit.

Ostsime ka hiljuti kodu mehega ja see saab valmis oktoobris :) Maja ehitatakse alles ja siis on lõpuks oma kodu ka olemas ja pisikesele täiesti oma tuba, mida kujundada kui kunangi peaksin ootele jääma :)

Kõik on justkui perfektne, aga miskit on puudu :)

6 kommentaari:

  1. See mis on puudu- küll see ka varsti tuleb. Ega maailm tühja kohta ei salli ja ma usun, et teil kindlasti kunagi õnnestub endale ka see pisike saada :) tahtsin ka öelda, et väga tubli ja hakkaja naine oled oma noore ea kohta. Jõudu ja jaksu!

    VastaKustuta
  2. Hei. Oled oma teekonnast päris põhjalikult kirjutanud ja seetõttu on hea infoks ja võrdluseks lugeda :) Meie viljatuse teekond ja erinevad uuringud on siiani kestnud üle kahe aasta (peale aastast omal käel katsetamist). IVF otsusega läksime arsti juurde jaanuaris ja otsustasime suvel puhkuse ajal proovida kuna elame pärnus ja töö kõrvalt tallinnasse sõita on päris tülikas. Niisiis juunis alustasin pillidega ja selle kuu viimasel nädalal on punktsioon ja siirdamine :) Hoian mõlemat pöialt... ühte endale ja teist sulle augusti kuuks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heii!

      Kuidas sul muidu katse läks ? Ma ise ei katsetanudki augustis, aga uuel aastal tuleb ära teha :)

      Kauneid jõule !

      Kallistan, Kiku

      Kustuta
    2. Hea.Kirjutan siis natuke mida mäletan.28.juuli oli punktsioon.Saadi 25 rakku millest 4 olid küpsed ja 3 viljastusid ja 2 arenesid edasi.30 juuli oli siis siirdamine ja öeldi et rakud (minu ja mehe omad) olid väga kehva kvaliteediga.need kaks arenevat olid ainult 3 rakuliseks kasvanud selleks hetkeks.pandi mõlemad sisse.öeldi et kaksikuid vaevalt tuleb ja vaevalt üldse midagi tuleb.no olin päris pettunud.kuna mul oli päris korralik jüper siis käisin terve nädala iga päev tilguti all.süstisin fraxiparine't, kasutasin crinonet ja võtsin dexamethason'i tablette.10.august tegin testi mis oli POSITIIVNE :) ma niimoodi lahistasin nutta.triip oli küll väga hele aga mina nägin selle ära.paar päeva hiljem tegin siis uuesti (haiglast öeldi tegelt et alles 12.august teeksin aga ärevus oli suur ja tahtsin varem teha ka :D ) igatahes teine test oli tugevama triibuga ja augusti lõpus nägime UH's oma pisikest töötava südamega.Üks mammuke oli suiski piisavalt tugev et kasvama hakata.
      Aga meie katsumused polnud läbi.hüper andis mitu nädalat tunda.ja rohtusid kasutasin ka esimese trimestri lõpuni.novembris olin ähvardava abordi tõttu paar päeva haiglas aga õnneks sai kõik korda(platsenta asetus oli kehva) jaanuaris käisin pearinglusega emos (käisin kodus mööda seinu et mitte kukkuda) ja mõni aeg hiljem ei tundnud lapse liigutusi mitu päeva.
      Lapse ja minuga oli siiski kõik korras.
      Tähtaeg oli muidu 19.aprill aga kuna poiss ei tahtnud algul näkata ja lasi ennast nii pikalt oodata siis raseduse lõpetas ta kiiresti ja arvas et aitab meie kiusamisest.sündis 2 kuud varem.13 veebruar.aga ta vist ei arvestanud millist muret see ennele ja issile valmistab.nii varane sünd oli ootamatu igaljuhul.veed tulid järsku ära ja 6 tundi hiljem juba sündis.õnneks 30+3 rasedusnädalal mil ta sündis olid kopsud juba arenenud ja sai ise peale paari päevast hingamisabi ilusti hakkama.haiglas olime 6 nädalat.Nüüd kasvab hoolega ja kuuleb iga päev kui väga emme ja issi teda armastavad :)
      Kuidas sul läinud on?

      Kustuta
    3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta