Punktsioon ja siirdamine !

Eelmises sissekandes lõpetasime jutu sellega, et läbi sai süstimine. Süstimine kestis mul 11 päeva. See pidigi keskmiselt 12 päeva kestma. Tegin oma viimase süsti 14 detsember kell 21:40 ning sellest järgnev päev oli rohtude vaba. Nii vabastav ja mõnus tunne oli, kui ei pidanud jälle end torkima.
Saabus punktsiooni päev. Räägime siis sellest, mis on punktsioon üldse- Munasarjade punktsioon toimub 36-38 tundi pärast Diphereline süsti. Munasarjade punktsioon kestab tavaliselt 10-30 minutit ning selle protseduuri käigus imetakse ultraheli konrolli all nõela abil folliiklitest munarakud välja. Selle käigus kasutatakse kerget narkoosi. Punktsiooni järel jääb naine mõneks tunniks kliinikusse jälgimisele.

Protseduuri alguses puhastati emakat ja emakakaela külmade seriliseeritud salfrätikutega vms, vot see oli maailma rõvedam tunne. Ausalt väga ebamugav, ei olnud valus vaid lihtsalt ebamugav minu jaoks. Tõmblesin seal toolil täiega. Iseenesest protseduur oli mugav ja lihtne, sest narkoosi all ma ju ei tunne midagi. Minul kestis kuskil 30 minutit sellest hetkest, kui läksin operatsioonisaali ja olin jälle tagasi oma palatis. Olen kuulnud, et osades kliinikutes ei tehta narkoosi tehakse niisama kohalik tuimestus ja selle käigus pidi see väga valus olema. Muidugi iga inimese valulävi on niivõrd erinev.
Minul peale punktsiooni kaebusi ei olnud, samal päeval olid munasarjad hellad ja see on normaalne, sest mind siiski surgiti jälle. Järgmise päeva hommikul ei olnud mul midagi, nagu polekski nõelalaadse asjaga läbi munasarja mindud. Samas neiudel, kes minuga samal päeval punktsioonil olid, oli palju valusam ja raskem läbielamine peale punktsiooni. Inimesed on erinevad, seega ei saa öelda, et see on valutu, aga seda võib öelda, et ära see ei tapa !
Punktsioonil saadi minult 15 mammukest, mina nimetan neid mammukesteks, sest nii on armsam :)
Samal päeval, kui ma punktsioonil olin, tuli ka minu kaaslane minuga kaasa. Tema pidi andma oma seemnevedeliku. IVF protseduuril viljastatakse munarakud seemnerakkudega katseklaasis ehk in vitro tingimustes. Konkreetselt minu viljastamisel kasutati mõlemat meetodit. Loomulikul teel lasti viljastuda ja samuti ka ICSI meetodil.

Mis on ICSI meetod- Mehepoolse viljatuse korral (seemnerakke on vähe või esineb nende liikuvuse või väliskuju häireid) saab seemneraku süstida otse munaraku tsütoplasmasse. Sellist mikromanipulatiivset protseduuri nimetatakse seemneraku intratsütoplasmaatiliseks injektsiooniks (Intracytoplasmic Sperm Injection e ICSI).

Seda kasutatakse ka katse puhul, kus ei ole mehepoolset viljatust. Minu mehel ei ole viljatust, aga nad pidavat tavaliselt pooled tegema loomulikul meetodil ja pooled ICSI meetodil.
Minu mehel oli liikuvaid spermatosoide 50%, mis pidi keskmise mehe tulemus olema. Samuti morfoloogia oli üle keskmise ja spermagramm pidi väga hea olema.
Selle käigus 15st mammukesest viljastus 8. 4 siis loomulikult ja 4 ICSI meetodil. Edasi arenes nendest 5. Arsti sõnul väga hea tulemus.
Pidin minema siirdamisele esialgu kahe päeva pärast peale punktsiooni, ehk siis 16ndal det. Arst helistas mulle ja andis teada, et embrüoloog ei oska valikut teha, sest kõik on väga hea kvaliteediga. Kuna minul valikut oli rohkem, siis arst uuris, kas oleksin nõus, kui laseksime nendel veel kasvada ja saaksime valida, milline oleks parim.
Soovisid kasvatada 5 päevaseks blastotsüstiks ja 6ndal päeval 22 det siirdada mulle parim , kes alles jäänud on. Olin sellega nõus, kuna arstide sõnul on see praeguse aja uuem meetod, et kui vähegi võimalust on ja valik suurem siis nad kasvatavad kaugemale. See pidavat andma parema tulemuse ja viljastumis võimalus on suurem. Muidugi olin ma sellega nõus, arst on arst ja ma kuulan siiski tema sõnu.

22l det, kui arstile läksin, selgus, et alles on 2 väga tugevad blastotsüsti üks on loomulikul teel viljastunud ja teine ICSI teel. Leppisime kokku, et siirdame siiski ühe, kuna see minu esimene katse ja sel hetkel tekkis mul tõesti hirm 2 siirdada. Ega see kaksikute rasedus ka lihtne pole, muud kõiksugu probleemid, kas ikka mõlemad saavad emalt piisavalt toitaineid, et võrdselt kasvada saaks jne. Kõik see hirmutas sel hetkel mind kabinetis. Kirjutame lahti ka , mis on blastotsüst-  Blastotsööl on väike õõs rakkude keskel, mille ümber rakud kasvavad. Selle õõnest väljapoole tekib lame rakukiht. Läbipaistev vööde säilitab esialgse suuruse. Sellepärast on uued rakud aina väiksemad. Seda uut struktuuri, mille keskel on õõs, koos selle ümber kasvavate rakkudega nimetatakse blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.

Läksin siis jälle oma palatisse, võtsin riidest lahti panin toredad haiglariided selga ja ootasin millal doktor mind kutsub operatsioonisaali. Siirdamine oli täiesti valutu võib-olla natukene ebamugav, siiski see külm peegel , mis ei meeldi paljudele. Lamasin seal jalad harkis, puhastavad emakakaela, mis on ka natukene ebamugav ja siis lükkavad vaikselt kadeetri sisse, mille sees on minu väike blastotsüstike, see protseduur võtab aega sellepärast, et kadeetrit tuleb vaikselt panna, et mind ei vigastaks ja samuti blasto surumine läbi kadeetri peab kindlasti rahulik olema, et ei vigastaks blastot.
Kui see oli tehtud lamasin seal veel 15 minutit ja lasin tal rahulikult oma emakas seigelda, nad näitasid ka mulle ekraani pealt, et näed see väike valge täpike õhumulli sees on blastotsüst, nii armas oli. Pisar tekkis ka korra silmanurka ikka, emotsionaalne nagu ma olen.
Vedelesin seal saalis üksinda ja unistasin, et kõik läheb nii nagu peab. Loomulikult olin ma kindel, et minu katse õnnestub, olen alati õnnestuja ja mitte kunangi läbikukkuja, aga kahjuks siin ei saa mina otsuseid teha. Siin teeb otsuse loodus. Mina usun ,et see on juba ennem seda katset paika pandud, kas ma jään või ei jää rasedaks looduse poolt.

Peale protseduuri panin end riidesse ja läksin veel arstiga rääkima. Sain uued rohud, mida ma pean nüüd manustama kuni aasta lõpuni kindlasti. Esimene rohi mida pidin võtma tableti kujul nii hommikul kui õhtul oli Estrofem.

Estrofem on mõeldud selleks, et toetada limaskesta. Limaskest peab olema teatud paksuses, et mammuke saaks sinna kinnituda, kuigi minu limaskest, oli tegelikult normaalses suuruses ja üldse mitte õhuke, siis katsetamise ajal kasutavad mulle tundub kõik seda rohtu, sest see on siiski loodusesse sekkumine. Limakesta paksus iga tüskli ajal on õhem menstruatsiooni ajal ja OV ajal võimalikult paks, aga oli vaja, et ta oleks koguaeg nüüd peale siirdamist ikkagi paksem kui õhem. Estrofem maksis 6,85 euri ja soetasin 3 pakki.



Samuti pidin tuppe panema iga õhtu Crinone vaginaalset geeli. See on samuti raseduse säilitamiseks ja aitab juurde toota progesterooni. Vähemalt nii olen mina asjadest aru saanud. Natukene ebamugav võib-olla on kasutada, aga ei midagi hullu. Selle kohta leiab ka palju videomaterjali. Crinone kasutamine

Seda kasutasin siis samuti kuni uue veretestini, ostsin 2 pakki välja kuna 15ks päevaks jätkub ühest. Selle paki hind on 56,09 eurot, ehk kaks pakki 112,18 €+ estrofem 20,55 €.
Seda kasutada on valutu, minul ebamugavust ei tekkinud, halba lõhna ei tekkinud nagu paljud kurdavad. Ainuke halb asi , mis võib-olla on, on see, et see kõik ei imendu ära, selle kätte saamine on ebamugav ja raske. Sõrmega peab seda natukene eest ära võtma , kui tunned, et piir on juba ees. Aga minul üldiselt imendus enamus ära, välja midagi väga kookima ei pidanud, aga ega see dušši all olles nüüd midagi nii imelikku ja rasket ka ei ole. Kui vaja teen ära kõik , mis sellega kaasneb.
Need on nüüd rohud , mida haigekassa ei kompenseeri sentigi. Need maksad täierauaga oma rahakotist. Esialgu maksad nagunii kõik oma rahakotist, alles paari kuu pärast peale avaldust kompenseeritakse süstimise osa põhimõtteliselt.

Peale katset pidin nädal aega kannatama, et saaksin verd anda ja tulemusest teada. Kui siirdada 5 päevane blastotsüst, siis ei pea ootama 14 päeva nagu 2päevase embrüo siirdamisel. Otsisin igasuguseid tunnuseid, esimesed 3 päeva ei tundnud ma midagi. See on ka normaalne, sest ta on ju nii pisike. Neljandal päeval, jõulude ajal ma tundsin lihtsalt pitsitust alakõhus ja munasarjades, usun , et see on ka normaalne ja koguaeg oli selline õrn kerge päevade eelne valu. Samuti kõik mu sõbrannad ja foorumikaaslased pidasid seda normaalseks. Sest neil rasedusega siiani kerge menstruatsioonivalu, mis siis , et rasedus on juba 3nda trimestri juures. Seega leidsin, et see on vägagi normaalne ja ei mõelnud üle. Senikaua kuni paberil verd ei märka on ju kõik korras.
Saabuski see KAUA oodatud 29s detsember, kus läksin kohe 7:30ks vereanalüüsi andmiseks uksetaha, et saaksin võimalikult kiiresti teada, mis on number, kas HCG on veres või on 0. Kolme tunni pärast helistati ja öeldi, et HCG on olemas 39, aga võiks olla suurem , kuid see ei ole number, mis ei vääriks kordus vereanalüüsi. Sain uueks ajaks 2 jan 2015. Aastavahetus ja kõik möödus nii ärevalt, lähedasemad tuttavad hoidsid nii pöialt ja soovisin uueks aastaks ilutulestiku ajal kõigile palju edu ja muidugi sooviti mulle seda kõige enam. Kõik elavad kaasa ja on selle poolt , et meie mu elukaaslasega väärime seda enam.
2 jan saabuski kätte , läksin üsna kindla meelega arstile verd andma, helistasib paari tunni pärast.
Sealt ei tulnud hea uudis :( Sain teada, et HCG on langenud 39lt 16,9 peale seega on peetumine ja varsti peaks päevad platsis olema. Lõpetasin kõne ja võitegi ise arvata, mida ma tundsin.
Olin sel hetkel tööl ja ma lihtsalt plahvatasin nutma. Olin nii endast väljas ja nutsin ja nutsin.
Tundsin jälle, et kogu maailm variseb kokku, mul oli mega pikk tööpäev ja ma pidin selle lihtsalt üle elama ja end kokku võtma. Nutsin mõnda aega, teavitasin lähedasi, kes kõik kaasa elasid. Kõik olid kurvad minuga koos. Eriti mu elukaaslane, ta lausa ropendas, ütles, et oli nii kindel. Oli väga õnnetu, et katse läks nihu.
Ema on mul alati olnud hea lohutaja, temagi elas mulle meeletult kaasa ja selgitas, et maailmas on palju inimesi , kes millegi nimel võitlevad. Sinul kallike on olemas kõik- hea mees, ilus kodu, hea töö ju siis on sinu elus lapse saamine tehtud selleks mille nimel sa pead rohkem vaeva nägema.
Kogu see päev oli nii emotsioonirikas, et ma lahistasin nutta ja see oli vajalik, ma sain üle sellest ja seadsin mõtted uuele katsele. Usun, et järgmiste katsete puhul olen palju tugevama nahaga.

Arst andis registratuuris teada, et nüüd ootan oma päevad ära ja kui tulevad uued päevad veebruaris, siis koheselt helistan neile ja hakkan rohte manusama. Mul jäi ju üks mammuke külma, siis saan teha FET katse.
Mis on FET (külmaring) - Siirdamisest üle jäänud embrüod külmutatakse ja säilitatakse vedela lämmastiku keskkonnas (-196 °C). IVF-protseduuri ebaõnnestumisel on mõnel järgmisel menstruaaltsüklil võimalik emakasse siirata sulatatud embrüoid. FET suurendab IVF-protseduuri läbinud naiste rasestumise tõenäosust kolmandiku võrra. Samuti aitab FET muuta lastetuse ravi oluliselt odavamaks. Eestis kehtiva kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse kohaselt saab embrüoid külmutatult säilitada seitse aastat.

Kahju on sellest, et inimesed, kes väärivad lapse saamist ja neil on mida anda lapsele, peavad palju vaeva nägema. Tõsiselt kahju on, aga mis teha. Küll see meie kaua tehtud kaunike meie juurde tuleb. Olen enam kui kindel selles, olgu see siis teine, kolmas või kümnes katse. Ma ei anna MITTE KUNANGI alla, MITTE KUNANGI ! Selle olen ma endale kindlaks teinud.

Olge tugevad kõik, kes te minuga sama teed käite ja olen valmis Teiega arutama, Teie küsimustele vastama, Teile toeks olema !

Järgmises blogis räägime avalduse esitamisest ja IVF rahastamisest lähemalt.

Kõike kaunist Teile kallid lugejad !